Eesti riik on võtnud eesmärgiks aastaks 2030 toota 100% kogu riigis tarbitav elektrienergia taastuvatest allikatest ja seda selleks, et tagada Eestis energiajulgeolek ning varustuskindlus ning toota kohapealne elekter taastuvatest allikatest, mis suurendab meie riigi ning siinsete ettevõtete konkurentsivõimet.
Maismaatuuleparkide rajamine on kõige kiirem ja lihtsam viis toota aastaringselt elektrit taastuvatest allikatest.
Kaasaegsete tuulikute eluiga on ligi 30 aastat.
Kohti, kuhu Eestis tuulepark rajada, ei ole ülemäära palju. Kõige tuulisemad alad asuvad rannikul ja Ida-Virumaal. Tuulepargi rajamist kavandades tuleb hinnata nii tuule potentsiaali, maastiku iseloomu, ala suurust, võimalikke keskkonnapiiranguid, elektrivõrguga liitumise võimalusi, asustuse tihedust ja paiknemist, samuti peab arvesse võtma kaitseväe õhuseireradarite asukohti.
Haljala valda uusi elektri õhuliine tuuleparkide jaoks ei kavandata. Tuulepark ühendatakse elektrivõrku maakaabli abil.
Haljala valda kavandatakse ca 250 m kõrguseid tuulikuid.
Tuulepargi nähtavust nt maanteedelt mõjutab kõige rohkem maastiku avatus. Nt metsa kavandatud tuulikud ei pruugi üldse olla hästi nähtavad. Eriplaneeringu raames teostatakse ka visualisatsioonid erinevatest asukohtadest, et hinnata tuulepargi visuaalset mõju.
Tavatarbija jaoks muutub elektrihind siis, kui meie hinnapiirkonda lisandub piisavalt palju taastuvenergiavõimsusi, mis toovad meile odavama elektri. Haljala valla tuulepark aitab sellele kindlasti kaasa. Ettevõtted saavad luua oma tootmise tuulepargi lähistele ning sealt rajatud nn otseliini abil saab ettevõtja säästa võrgutasudelt. See loob eelduse uute võimalike tootmisalade loomiseks soovi korral ka Haljala valda ning tuuleparkide lähistele.
Elektrituulik tekitab mehaanilist müra, mida põhjustavad tuuliku erinevad komponendid, nagu mootor ja tuuleturbiini käigukast. Selline müra on kaasaegsete tuulikute puhul tajutav ainult turbiini läheduses.
Veel põhjustab tuulik aerodünaamilist müra, mis tekib tuulegeneraatorite labade liikumisel läbi õhu. See on tuulikute peamine müraallikas.
Tuulikute tekitatav müra sõltub tuule kiirusest – mida tugevam on tuul, seda kiiremini pöörlevad tuuliku labad ning suureneb ka tuulikust tulenev müra. Samas, mida tugevam on tuul, seda suurem on ka tuule enda põhjustatud müra (mühin).
Tuuleturbiinide arenguga on müra vähenenud ja kaasaegsed (ehkki kõrgemad ning võimsamad) tuulikud tekitavad vähem müra ning müra levikukaugus on väiksem. Selleks, et tuulikute mürataset veelgi kahandada, on tuulikud muudetud võimalikult voolujooneliseks. Samuti on parandatud tiivikulabade aerodünaamilisi omadusi. Ühelt poolt suurendab see tootlikkust, teiselt poolt vähendab müra teket. Haljala tuulepargi kavandamisel on võetud lähtepunktiks, et tagamaks kohalike elanike elukeskkonna säilimist ei kavandata tuulikuid lähemale kui 750 m tuulikutest. Sellisel kaugusel on ka kõige mürarikkamate tuulikumudelite korral ja kõige ebasoodsamatel tingimustel tagatud müra normtasemed.
Ei teki. Tuulikud ei ole kiirgusallikad, mistõttu igasugune kiirgusega seotud oht puudub.
Üks värskemaid ja teadaolevalt seni kõige põhjalikum madalsagedusliku heli uuring seoses tuulikutega viidi läbi Soomes ja see avaldati inglise keeles 2020 aastal. Uuring oli tellitud Soome riigi poolt ning selle viis läbi Soome Tehniliste Uuringute Keskus. Uuring kombineeris pikaajalisi (308 päeva) heli mõõtmisi tuuleparkides, samuti kuulmisteste ja küsimustikke tuuleparkide lähialadel elanike hulgas. Eesmärgiks oli välja selgitada tuulikute tekitatavate madalsagedusliku müra omadused ja sellega kaasnevad mõjud inimesele. Uuring järeldas, et tuulikute madalsageduslikku müra ei saa seostada inimeste poolt kurdetavate tervisemõjudega
Tuulikud põhjustavad varjusid nagu iga teinegi ehitis. Nendest eristatakse kahte tüüpi – liikuvad varjud ja perioodilised peegeldused, mis tekivad tuulikute ja päikese koosmõjul. Liikuvad varjud kaasnevad päikselistel päevadel tuulikute labade pöörlemisega. Varjutuse esinemiseks peab tuulik asetsema vaatleja ja päikesega (päikesekiirte langemisega) ühel joonel. Seetõttu on liikuvate varjude esinemise aeg kergesti prognoositav ja mudeldatav, millega saab tuulikute positsioonide määramisel arvestada. Nii on võimalik varjutuse häiringut kodumajapidamistele täielikult vältida. Peegeldused tekivad siis kui päike peegeldub tuuliku labadelt. See on tingitud labade materjalist ning võib põhjustada ebameeldivat helkimist. Selle ära hoidmiseks kasutatakse kaasaegsete tuulikute puhul matte pinnatöötlusmeetodeid ehk tänapäevased tuulikud enam ei helgi.
Varjude osas esineb seos, et mida kõrgem on tuulik, seda kaugemale vari võib ulatuda. Varjude ulatus sõltub päikese kõrgusest ehk mida madalamalt päike paistab, siis seda kaugemale ulatuvad on varjud. Kõige kaugemale ulatuvad varjud seega hommiku- ja õhtutundidel vastavalt päikesetõusu järel ning päikeseloojangu eel. Arvestades päikese liikumissuunda taevas, ei tekita tuulikud meie laiuskraadil kunagi varju tornist lõunasuunas. Varjutus on reeglina ulatuslikum ja sagedasemalt esinev lääne- ja idakaartes.
Raadamistöid tuleb teha tuuliku vundamendi ja ehitusplatsi alal, aga ka tuulikuosade transpordikoridorides. Samas on arendajate huvi ja eesmärk metsa võimalikult vähe raadata ning säilitada tuuliku ümber puhvertsoon, kus toimub säästlik metsa majandamine. Puhvertsoon aitab soodustada metsa ja elupaikade säilimist, samuti vähendab see tuulepargi võimalikku visuaalset häiringut. Kas ja kui palju tuleb Haljala vallas metsa raadata, selgub siis, kui tuulikute täpne paigutus on teada. Esialgse hinnangu põhjal tuleb ühe tuuliku kohta raadata 1-2 hektarit metsa.
Eriplaneeringu raames viiakse läbi põhjalikud linnustiku uuringud, et leida tuulikutele linnustiku ja nahkhiirte seisukohalt sobivamad asukohad. Kaasaegsete elektrituulikute rootori diameeter on suurem ning pöörlemiskiirus aeglasem, mis vähendab oluliselt kokkupõrke ohtu. Lisaks on kaasaegsed tuulikud ka kõrgemad ning mitmed linnuliigid oma igapäevaseid lende nii kõrgel ei teosta, et labad neid ohustaks. Lisaks on võimalik vajadusel ka tuulikuid teatud hetkeks ka seisma panna, kui on kõige intensiivsem lindude või nahkhiirte rändeaeg.
Amortiseerunud tuulikud demonteeritakse. Tuuleturbiinid on väärtuslik ressursiallikas, mida saab ringmajanduses uuesti kasutada. Võimalusel saadetakse kõik osad taaskasutatakse või suunatakse ümbertöötlemisse. Elektrituulikutest on u 85-90% taaskasutatav.
Tuulikute demonteerimine on tuulepargi omaniku kohustus, mis on seatud nii hoonestusloas kui ka maaomanikega sõlmitud hoonestusõiguslepingutes. Et tuulikute taaskasutamine on selle tegijale ka rahaliselt motiveeriv ning olemasoleva taastuvenergia maa kasutamine ka tulevikus perspektiivne, siis ei ole ohtu, et vanad tuulikud hüljatakse.
Vaata:
www.utilitas.ee
www.sunly.ee
Oleme valmis jagama projekti kohta infot kogu aeg ja vastama kõikidele küsimustele. Ametlikku tagasisidet on võimalik anda planeeringu käigus, mille raames toimub mitmeid avalikke arutelusid. Samuti oleme valmis kohtuma erinevate piirkondade elanikega ning kohaliku omavalitsuse juhtidega. Kutsuge meid külla projekti tutvustama!
Eestis on 2023 aasta esimese poole seisuga kokku tuuleparke koguvõimsusega 320 MW. Rohetiigri energia teekaardi kohaselt oleks meile juurde vaja u 1000 MW maismaa tuuleparke ehk võttes arvesse kaasaegsed tuulikud, mille nominaalvõimsus on 7 MW, on meil vaja ca 150 uut tuulikut. Eestis on täna veidi vähem kui 150 tuulikut.
Soodsamast ja puhtamast elektrienergiast saab kasu kogu rahvas. Tuulepargi lähedal asuvad kohalikud omavalitsused ja elavad inimesed saavad ka otsetoetusi. Lisaks võivad kohalikud ettevõtjad saada tuulepargist võrgutasuta elektrit. Samuti loob tuulepargi ehitus ja hooldamine mõningal määral uusi töökohti.
Riigikogu võttis 2022 aasta juulis vastu nö kohaliku kasu seaduse, mis kohustab alates 2023. aasta 1. juulist tuuleelektrijaamade rajajaid maksma tasu omavalitsusele ja kohalikele elanikele, kes elavad tuulepargi mõjupiirkonnas. Kuni kuue kuu alampalga suurust tasu hakkavad saama maismaatuulikust kuni kolme kilomeetri kaugusel elavad inimesed. Maismaa tuuleparkide puhul on tasu arvutamise aluseks protsent tuulepargi toodangust ja elektrihinnast (0,7-1%). Näiteks kui 100 MW tuulepargi puhul on elektrihind 50€/MWh, oleks tasu suuruseks 150 000 eurot aastas ning kui tasu jaguneks kohaliku omavalitsuse (KOV) ja 100 majapidamise vahel, saaks iga elanik ca 750 eurot aastas.
