Tuulikud põhjustavad varjusid nagu iga teinegi ehitis. Nendest eristatakse kahte tüüpi – liikuvad varjud ja perioodilised peegeldused, mis tekivad tuulikute ja päikese koosmõjul. Liikuvad varjud kaasnevad päikselistel päevadel tuulikute labade pöörlemisega. Varjutuse esinemiseks peab tuulik asetsema vaatleja ja päikesega (päikesekiirte langemisega) ühel joonel. Seetõttu on liikuvate varjude esinemise aeg kergesti prognoositav ja mudeldatav, millega saab tuulikute positsioonide määramisel arvestada. Nii on võimalik varjutuse häiringut kodumajapidamistele täielikult vältida. Peegeldused tekivad siis kui päike peegeldub tuuliku labadelt. See on tingitud labade materjalist ning võib põhjustada ebameeldivat helkimist. Selle ära hoidmiseks kasutatakse kaasaegsete tuulikute puhul matte pinnatöötlusmeetodeid ehk tänapäevased tuulikud enam ei helgi.

Varjude osas esineb seos, et mida kõrgem on tuulik, seda kaugemale vari võib ulatuda. Varjude ulatus sõltub päikese kõrgusest ehk mida madalamalt päike paistab, siis seda kaugemale ulatuvad on varjud. Kõige kaugemale ulatuvad varjud seega hommiku- ja õhtutundidel vastavalt päikesetõusu järel ning päikeseloojangu eel. Arvestades päikese liikumissuunda taevas, ei tekita tuulikud meie laiuskraadil kunagi varju tornist lõunasuunas. Varjutus on reeglina ulatuslikum ja sagedasemalt esinev lääne- ja idakaartes.