Elektrituulik tekitab mehaanilist müra, mida põhjustavad tuuliku erinevad komponendid, nagu mootor ja tuuleturbiini käigukast. Selline müra on kaasaegsete tuulikute puhul tajutav ainult turbiini läheduses.
Veel põhjustab tuulik aerodünaamilist müra, mis tekib tuulegeneraatorite labade liikumisel läbi õhu. See on tuulikute peamine müraallikas.
Tuulikute tekitatav müra sõltub tuule kiirusest – mida tugevam on tuul, seda kiiremini pöörlevad tuuliku labad ning suureneb ka tuulikust tulenev müra. Samas, mida tugevam on tuul, seda suurem on ka tuule enda põhjustatud müra (mühin).
Tuuleturbiinide arenguga on müra vähenenud ja kaasaegsed (ehkki kõrgemad ning võimsamad) tuulikud tekitavad vähem müra ning müra levikukaugus on väiksem. Selleks, et tuulikute mürataset veelgi kahandada, on tuulikud muudetud võimalikult voolujooneliseks. Samuti on parandatud tiivikulabade aerodünaamilisi omadusi. Ühelt poolt suurendab see tootlikkust, teiselt poolt vähendab müra teket. Haljala tuulepargi kavandamisel on võetud lähtepunktiks, et tagamaks kohalike elanike elukeskkonna säilimist ei kavandata tuulikuid lähemale kui 750 m tuulikutest. Sellisel kaugusel on ka kõige mürarikkamate tuulikumudelite korral ja kõige ebasoodsamatel tingimustel tagatud müra normtasemed.
